KÕNNIME KOOS osalemine. Mõtted ja ülevaade.

Toitumise ja liikumise aine raames oli võimalus osaleda Kõnnime Koos projektis. Arvan, et selliste projektide korraldamine ja või seal osalemine mõjutab ja toetab vägagi meie sotsiaalset võimekust ja vaimset tervist –  seega mõtlesin, et miks mitte oma kogemust ka siin jagada.

Minu esimene osalemine toimus 28. veebruaril. Enne jalutama minekut arvutasin ja otsisin välja trajektoori, mis algaks ja lõppeks Kolde Rimi eest, kus oli meie Stroomi rühma kohtumispaik. Jalutuskäik, mille välja olin valinud oli umbes tunni pikkune ja kulges mööda Stroomi ranna piiri. Kuna jalutamise juhtimisest sain teada alles samal päeval, kui see toimus, siis olin veidi pabinas, sest tundsin, et ma ei ole jõudnud seda mõtet seedida ja ennast vastavalt häälestada. Pinge keris viimase hetkeni- kohale jõudes mõistsin, et varasemal grupil on väga kindlad juhid ja trajektoor, mistõttu minu panus juhtimisse oli pigem see, et arutasime sealsete eestvedajatega kuhu minna ja panime minu ja nende trajektoorist kokku ühise- mis kõikidele osapooltele ka sobis. Lisaks minule oli meie kursuselt veel kolm liiget. Tutvusime ka Stroomi grupijuhi Liinaga, kes võttis meid väga soojalt ja hästi vastu ja küsis täpsustavaid küsimusi meie eriala kohta. Jalutamise jooksul sain suhelda kõikidega, kes jalutama olid tulnud ja vestlemine osutus väga põnevaks ja külm talveõhtu ei tundunud enam üldse nii kõle. Jalutusringi lõppedes jõudsime mereäärde, kus avanes imeline vaade päikeseloojangule, mille taustal oma grupist ka vahva pildi tegin. Kokku jalutasime isegi üle tunni aja- oli väga mõnus ja vaheldusrikas jalutuskäik.

Teine osalemine oli minul 21. märtsil, kus olin jalutaja rollis. Sellel korral olid päris grupijuhid teisel üritusel ja jalutajateks olime ainult mina, üks võõras/uus liige ning minu kaks kursusekaaslast, kellest üks oli Jane- tema oli sellel korral grupijuht. Meid oli kokku neli- palju väiksem punt kui esimesel korral, kuid sellest hoolimata oli meil tore jalutuskäik. Jane viis meid sama rajooni piires hoopis teisele teele seiklema kui mina seda teinud olin, seega oli meil palju avastamist. Jalutamise käigus saime oma kursusekaaslastega palju muljetada ja tuli välja ka, et võõras liituja on meiega samas koolis käinud, seega oli meil nii mõndagi arutada ja juttu oleks jätkunud pikemakski.

Kokkuvõtteks oli see „koduülesanne“ minu arvates meeletult tore- sain tuttavaks uute ja toredate inimestega, tutvusin uue rajooniga Tallinnas, sain liikuda ja hingata värskes õhus. Lisaks tekkis meil kursusekaaslastega mõte hakata kasvõi oma grupiga nõnda jalutamas käima, et rohkem näha ja jutustada, kuna enamasti on kool zoomis, siis oleks see hea võimalus koos liikumiseks. Arvan, et ühinen teinekordki Kõnnime Koos grupiga, et enda igapäeva vaheldust tuua. Mõistsin taaskord, kui oluline on oma vaimse ja füüsilise tervise suhtes looduses jalutada!