Tehiskeskkonna mõju tervisele – Tehiskeskkond kui tervisemõjur

Postitust kirjutades tuginesin järgnevale artiklile:

https://www.kiirgusinfo.ee/meie-lapsed-kanaarilinnud-kaevanduses/


Tehiskeskkonna mõju tervisele – Tehiskeskkond kui tervisemõjur

Tehiskeskkonna järsk areng on hakanud meie inimeste tervisele mõju avaldama- selles ei ole enam küsimustki. Neurokäitumuslikud häired on nähtavalt kasvutrendis olnud just traadita tehnoloogia kasutuselevõtuga. Eriti rängalt mõjuvad elektromagnetkiirgus ja erinevad kemikaalid just laste ajule, kuna nende kolju ei ole võrreldes täiskasvanud inimesega veel nii tugev ja vastupanu on väike.

Dramaatilist autismijuhtude kasvu, kus ligi seitsmekümnest lapsest ühel esineb neurokäitumuslikke häireid ei saa pidada normaalsuseks ja lõivuks meie hüppelise tehiskeskkonna arengu eest. See praegu veel maailmapildis „väiksena“ tunduv probleem võib olla mõne aja pärast tohutu kaotus ja kriis inimkonnale. Tänapäeva maailmas, kus oleme nii teadlikud ja suhtume igasse aspekti teatava skeptilisusega oleme me unustanud, kui iseenesest mõistetavana me võtame seda, et tehnoloogia millega me kokkupuutume tundub meie ja meie laste jaoks ohutu.

Laps puutub kiirgustega, mis nutiseadmest tulenevad kokku juba emaüsas, mis tähendab, et see avaldab mõju juba tema väljaarenemata organismile. Seega kasvavad tänapäeva lapsed keskkonnas, kus erinevalt nende vanematest polegi elus perioodi, mil nad ei puutuks kokku tehnoloogia pahupooltega.

Samamoodi on muutunud ka meie kodukeskkond aina mürgisemaks, sest kasutame majapidamises puhastusvahendeid ja kemikaale, mis samuti inimorganismile negatiivset mõju avaldavad. Imiku ja lapseeas viibib inimene enamuse ajast põrandal ja tajub maailma läbi oma käte ja suu – seega kõik mustus ja kemikaalid, millega laps tänu sellele kokku puutub jõuavad mingil määral tema organismi. Lapse hingamissagedus on kõrge ja tema hingamistsoon lähemal põrandale, mis tähendab, et tema kokkupuude tolmu ja mustusega on palju suurem kui täiskasvanul. Kemikaalid ja pestitsiidid, mis lapse kehasse jõuavad võivad omakorda tekitada kognitiivseid häireid ja käitumisprobleeme, millele juurpõhjuseni jõuame me täiskasvanud sageli liiga hilja, kui kahju on juba tekitatud.

Paneb tohutult imestama, et kui lapsed on ühiskonna poolt haavatav grupp ja keskkonnast tulenevatele ohtudele vastuvõtlikumad, siis ikkagi ei ole programme ega organisatsioone, mis spetsiifiliselt laste keskkonnaalase tervisega tegeleksid. Mina terviseedendajana näen, et see on väga suur murekoht ja punane lipp, millele tuleks tähelepanu pöörata. Meie ennetustöö ei kanna vilja, kui me ei tegele esmatasandil oleva probleemiga, kui juba sündimata laps puutub kokku teguritega, mis tema edasist elu negatiivselt mõjutama hakkavad.

Arvan, et meil täiskasvanutena on kohustus teha endast kõik, et tulevatel põlvedel oleks siin maailmas hea ja tervislik kasvada. Hetkel tundub, et ühest otsast ehitame elu ja teisest otsast põletame. Nagu tekstis öeldud oli, peaksime olema rohkem teadlikumad lapse kriitilistest arenguperioodidest ja proovima nii palju kui võimalik ära hoida vähemalt selle aja jooksul kokkupuudet kahjulike kemikaalide ja kiirgustega või vähemalt peaksime tõstma inimete teadlikust ohtudest ja neid selgitama.

Veidi on isegi hirmuäratav mõelda, millised terviseprobleemid on tulevikus nendel lastel, kes sünnist peale näiteks ekraanide taga aega veedavad. Samas vastupidiselt võivad olla nad mõne teise koha pealt jälle arenenumad ja kohastunud sellises keskkonnas kasvama.
Siiski arvan, et miski ei kaalu üle tervist ja eriti tervisedendaja vaatenurgast on tehiskeskkonna mõjude probleem vägagi sütitav. Seda artiklit lugedes tekkis mõte, et tuleks teha rohkem ennetustööd lapsevanematele, et millises keskkonnas kasvatada tervet ja tervislikku last.


Kommentaarid

Populaarsed postitused